Ma arvan, et Tallinn on tõeliselt uhke oma rattasõbralikkuse üle ning oskuse üle luua rattateid. Tõenäoliselt ei ole just palju neid, kes suudaksid neljarealise magistraali juurde rattatee teha. Aga Tallinnal oli tühiasi tõmmata Pärnu maanteel, Järvevana viadukti ja Järve Keskuse vahel oleva lõigu esimesse ritta valge joon ning nimetada see rattateeks. Kilomeeter jälle juures. Tallinnas on juba väga palju kilomeetreid rattateid.
Aga mitte see ei olnud peateema. Kuidas saab rääkida rattasõbralikkusest ja keskkonnast hoolimisest kui kõik, mis linnas on, on paar valget joont kuskil teeservas? Arvestades seda, kui palju rattaid varastatakse, siis eelkõige tunnen hetkel puudust hoopis valvega (kasvõi tasulistest) parkimiskohtadest. Miks ei soodustata kaubanduskeskustesse valvatavate rattahoidlate rajamist? Ausalt, ei julge jätta suvaliselt poe ukse taha.
Ja tõukeratturina liigun ma jalakäijate reeglite kohaselt, st, et kõnniteel. Suurem osa tänavaid on nii auklikud, ebatasased ja mingeid kõrgendikke täis, et tõukekal tõmbab põhja peale ja asjad ei püsi sõites korvis.