Mõtlesin pikalt, kas kirjutada või mitte. Et pole ju tegelikult minu asi kritiseerida... Aga siiski. Lugesin lühikese aja jooksul kaks äsjailmunud ökoraamatut läbi - "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba" Leo Hickmanilt ja "Roheliseks kasvamine" Epp Petronelt.
Leo Hickman elab naise ja väikese lapsega Londonis ning kutsub ühel päeval omale koju eetikaaudiitorid, et need aitaksid tal keskkonnasäästlikumalt ja -sõbralikumalt elada. Läbi huumoriprisma jagab ta uusi teadmisi ja praktikasse rakendatud kogemusi ka lugejaga. Epp Petrone kolis mehe ja kahe lapsega hiljuti USA-st Eestisse. Raamat koosneb valikust viimaste aastate blogipostitustest, lühiintervjuudest Eesti keskkonnategelastega, vajalikest linkidest ja kontaktidest ning konkreetsest infost näiteks mingite toodete koostisainete kohta.
Ja nüüd nende kahe raamatu vahest. Esimest oli hea lugeda. Kuigi seal mindi vahepeal soovitustega ilmselgelt liiale (näiteks soovitasid lugejad raamatu autoril mitte kasutada puuvillaseid käterätikuid vaid vanni serval kuivaks nõrguda), jäi siiski õhku mõte, et igaühe panusest on kasu. Kõik saavad midagi nii enda kui keskkonna heaks ära teha. Ja kuna autor suhtus kõigesse mõnusa huumoriga, siis oli raamatu lugemine kiire ja kerge :) "Roheliseks kasvamine" on teistsugune. Autor on iga teema sissejuhatuseks kasutanud mõnda oma blogipostitust ning sidebar'ides lisanud täpsustavat infot (intervjuud, kontaktandmed, lingid jnt) antud teema kohta. Tema blogi lugedes ei ole ta keelekasutus mind häirinud, aga pean tunnistama, et raamatu puhul selline kirjastiil mulle ei meeldi. Ei meeldi näiteks, kui raamatu esimeses lõigus kasutatakse kellegi kohta väljendit "mu ülikooliaegne joomakaaslane". Kogu nö ilukirjanduslik osa sellest raamatust meenutas oma stiililt mulle koolikirjandeid. Sisu poole pealt jäi kumama idee, et nagunii on nafta kohe otsas, kütta enam millegagi pole ja kümnekonna aasta pärast on kõik inimesed elutingimuste osas tagasi keskajas. Ühe inimese valikud muudavad ainult tema enda elu hetkel paremaks, kuid inimkonnal üldiselt sellest midagi ei muutu ja suurest katastroofist nagunii pääsu ei ole.
Epp Petrone on hiljem aeg-ajalt oma blogis avaldanud katkendeid oma raamatust. Ja sissekannetele järgnenud kommentaaridest võib järeldada, et kõike, mis seal raamatus on, ei tasu uskuda (näiteks elektri ökonoomne kasutamine).
"Roheliseks kasvamist" kasutan ka edaspidi - vajaliku info ja viidete saamiseks. Aga igapäevaseks eeskujuks võtaksin pigem "Paljaks kooritud", sest tundub, et viimasest lähtudes on "ökoelu" pigem fun kui koormav :)
Leo Hickman elab naise ja väikese lapsega Londonis ning kutsub ühel päeval omale koju eetikaaudiitorid, et need aitaksid tal keskkonnasäästlikumalt ja -sõbralikumalt elada. Läbi huumoriprisma jagab ta uusi teadmisi ja praktikasse rakendatud kogemusi ka lugejaga. Epp Petrone kolis mehe ja kahe lapsega hiljuti USA-st Eestisse. Raamat koosneb valikust viimaste aastate blogipostitustest, lühiintervjuudest Eesti keskkonnategelastega, vajalikest linkidest ja kontaktidest ning konkreetsest infost näiteks mingite toodete koostisainete kohta.
Ja nüüd nende kahe raamatu vahest. Esimest oli hea lugeda. Kuigi seal mindi vahepeal soovitustega ilmselgelt liiale (näiteks soovitasid lugejad raamatu autoril mitte kasutada puuvillaseid käterätikuid vaid vanni serval kuivaks nõrguda), jäi siiski õhku mõte, et igaühe panusest on kasu. Kõik saavad midagi nii enda kui keskkonna heaks ära teha. Ja kuna autor suhtus kõigesse mõnusa huumoriga, siis oli raamatu lugemine kiire ja kerge :) "Roheliseks kasvamine" on teistsugune. Autor on iga teema sissejuhatuseks kasutanud mõnda oma blogipostitust ning sidebar'ides lisanud täpsustavat infot (intervjuud, kontaktandmed, lingid jnt) antud teema kohta. Tema blogi lugedes ei ole ta keelekasutus mind häirinud, aga pean tunnistama, et raamatu puhul selline kirjastiil mulle ei meeldi. Ei meeldi näiteks, kui raamatu esimeses lõigus kasutatakse kellegi kohta väljendit "mu ülikooliaegne joomakaaslane". Kogu nö ilukirjanduslik osa sellest raamatust meenutas oma stiililt mulle koolikirjandeid. Sisu poole pealt jäi kumama idee, et nagunii on nafta kohe otsas, kütta enam millegagi pole ja kümnekonna aasta pärast on kõik inimesed elutingimuste osas tagasi keskajas. Ühe inimese valikud muudavad ainult tema enda elu hetkel paremaks, kuid inimkonnal üldiselt sellest midagi ei muutu ja suurest katastroofist nagunii pääsu ei ole.
Epp Petrone on hiljem aeg-ajalt oma blogis avaldanud katkendeid oma raamatust. Ja sissekannetele järgnenud kommentaaridest võib järeldada, et kõike, mis seal raamatus on, ei tasu uskuda (näiteks elektri ökonoomne kasutamine).
"Roheliseks kasvamist" kasutan ka edaspidi - vajaliku info ja viidete saamiseks. Aga igapäevaseks eeskujuks võtaksin pigem "Paljaks kooritud", sest tundub, et viimasest lähtudes on "ökoelu" pigem fun kui koormav :)
4 kommentaari:
mina ei võrdleks neid raamatuid üldse. olemuselt liiga erinevad. ja peaaegu ainsad säästva tarbimise teemalised raamatud üldse eestis...
Vot mind jäi ka Epu raamatust kummitama see pessimistlik suhtumine ja alatoon. Mind see raamat mitte ei inspireerinud rohelisemalt käituma vaid hirmutas, et kui ma ei käitu, siis... Pigem tekkis mus tunne, et ah, nagunii ei päästa enam midagi, mis ma ikka pingutan. Negatiivse tooniga raamatud mulle ei meeldi. Hirmutamine pole viis, kuidas panna inimesi mingil viisil käituma. See tekitab ainult trotsi.
Mina ka ei võrdleks neid raamatuid, need on eri võtmes kirjutatud ja minu jaoks täiendavad üksteist... Üks on küünilisem (inglane), teine siiralt pessimistlikum (eestlane), aga ajavad ju sama asja. Muide, kas seda tead, kes on Hickmani raamatu tõlkija eesti keelde?! irw. Nii et seda enam ei saa neid raamatuid vastandada.
jah, heler, ma TEAN, kes hickmanit tõlkis. ma viite sellele raamatule üldse epu blogist saingi.
Postita kommentaar