Go Blue. Dairy Queen, hirved ja ei ühtegi sõõrikut – nädal Michiganis

 

Pärast päevi kestnud ootust (ja vaikselt üleskerivat paanikat) saabus lõpuks neljapäev ja kauaoodatud hetk – jõudsime Dairy Queeni! Kriis möödas. Ausalt öeldes hakkasin juba muretsema, et mu kauaoodtud Blizzard jääb seekord vaid plaaniks paberil.

Õhtul läksime päikeseloojangul ümbruskonda jalutama. Ja nägime hirvesid. Karjade kaupa. Ühe tänavanurga peal lugesime 15 kokku, kõik lihtsalt seisid seal, nagu oleks see nende tänav. Vaatasid. Hindasid. Õhtu oli imeilus ja soe, taevas roosades ja kuldsetes toonides, ning puud ja põõsad olid järjest roosdes õites – vaated olid nagu mõnel Louvre’i maalil. Mul õnnestus isegi mõned head pildid endast saada.

Reede õhtusöögiks valmistasin Pad Thai’d ja kringlit (sest miks mitte ühendada Tai tänavatoit ja Eesti klassika?). Kõigile neljale maitses ja – kui tohib öelda – olin üsna uhke enda üle.

Laupäev viis meid tagasi mu lemmiklinna siinpool Atlandi ookeani – Ann Arborisse. Jalutasime tuttavatel tänavatel, võtsime mõned mini-cupcake’id ja üritasime leida ka mini-sõõriku kohta… mis oli kahjuks juba uksed sulgenud ja kadunud ettevõtluse ajalukku.

Käisime läbi ka oma kunagiselt kodutänavalt ja lõpetasime päeva Zingermani võikudega – järjekordne absoluutne lemmik. Tellimissüsteem oli lihtne: esitad tellimuse ekraanil, saad sõnumi kui toit valmis, ja lähed järele. Lihtne. Aga siis, vahetult enne maksmist, tuli jootraha ekraan, kus vaikimisi oli selleks märgitud 18%. Mina tegin tellimuse, Scott läks järele – ja loomulikult ei suutnud me otsustada, kes meist jootraha vääris. Lõpuks jäi olukord lahenduseta… ja jootraha jäi andmata. Töötasime tasuta.

Pühapäeval nägime, et ilmselt pool Jacksoni linna teeb meie naabri aias joogat. Õhtuks läksime Common Grilli Chelseas, kus me polnud käinud alates Scotti sünnipäevast 2019 (või oli see 2018?). Toit oli endiselt suurepärane. Menüüs on veel mitu asja, mis jäid seekord tellimata. Järgmine kord, siis.

Esmaspäev tõi järjekordse Dairy Queeni hetke (sest miks piirduda vaid ühega?), millele järgnes õhtusöök Itaalia restoranis, kus oli motoks ilmselgelt „Mida suurem, seda parem“. Portsjonid olid hiiglaslikud. Tõsiselt hiiglaslikud.

Ja siis tuli teisipäev – lennujaama ja lennukipäev. Varustatud Starbucks'i Cookie Crumble Frappuccinoga, asusin teele ja jõudsin lõpuks kolmapäeva pärastlõunal koju.

Go Blue. Kõrbetolmust kirsiõitesse

Lihavõttepühapäev algas Jacksonis, kui ärkasime Scotti ema juures. Päeva olulisim plaan oli lihavõttelõuna. Mu kallis abikaasa oli mulle määranud magustoidu valmistamise. Kui aga kööki jõudsime, et asja täpsemalt arutada, selgus, et Scotti ema oli juba laimikoogi valmis küpsetanud. Etteruttavalt võin öelda, et kook oli väga hea ning Scotti maitsele ka sobivalt hapu.

Seega edutati mind sparglivalmistajaks – keerasin sparglid peekonisse, praadisin krõbedaks ja serveerisin parmesaniga. Julge hundi rind haavleid ei karda ning Scott võttis esimest korda elus ette rostbeefi tegemise. Ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Scotti ema tegi veel täidetud kartuleid. Meie hiline lõuna kujunes väga mõnusaks ja – nagu arvata oli – sõime taas rohkem kui oleks pidanud.

Esmaspäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, sõitsime Ann Arborisse, mõlemal oma päevakava kaasas. Niipea kui kohale jõudsime, hargnesime nagu kogenud taskuvargad – mina suundusin TJ Maxxi (ma polnud seal kunagi kevadel käinud ja nende riidevalik võttis silme eest kirjuks), Scott ajas omi asju. Tund hiljem leidis ta mu endiselt TJ Maxxi riiulite vahelt

Enne õhtusööki tegime veel väikese visiidi Home Goodsi (mu teine lemmikpood TJ Maxxi järel), ja seejärel kohtusime Rebeccaga Knight’sis – restoran oli endiselt oma tuntud headuses. Ja teenindus oli väga äge!

Teisipäeva õhtul olime lihtsalt kodus – valmistasin koorese sidrunipasta praetud kanaga. Patsutan endale õlale ja annan teada, et see tuli väga hästi välja.

Kolmapäeval sõitsime Saline’i, et kohtuda Sherryga – ma nägin teda ilmselt viimati enne 2020. Kuna valisime BBQ restorani, siis õhtusöögiks oli meeletu kogus liha. Sest kui on midagi, mida Ameerikas ei kohta, siis on see mõistlik portsjoni suurus.

Arizona dreaming with desert vibes. Uued sõbrad

Meie Arizona seiklus hakkas lõpule jõudma, kuid enne lahkumist pakkus Sedona meile veel ühe viimase imelise elamuse: täiesti suurepärase päikesetõusu. Kui Sedona püüdis meid veenda siia jääma, siis ta käis häid kaarte välja.

Olles eelmise päeva hommikusöögi ooteajast õppinud ja oma järeldused teinud, jõudsime Redrock Café'sse varakult - kell 7:20, vaid 20 minutit pärast avamist. Mõned inimesed olid juba pannkooke endale sisse kühveldamas ja kella 8-ks lookles järjekord uksest välja. Suurepärane ajastus! Mina tellisin omleti ja tatravahvlid ja Scott tähistas taas kord oma armastust Ameerika võileibade vastu ühe Reubeniga. Järjekordne kulinaarne võit.

Pärast brunch'i suundusime jõe äärde, et taasavastada matkarada, mida Scott umbes 30 aastat tagasi regulaarselt külastas. Kui me umbes 8:30 paiku parklasse jõudsime, oli seal vaid mõni üksik auto – ideaalne rahu ja vaikus. Tagasi tulles oli parkla täis ja mõned autod ootasid vabanevaid kohti. Võib öelda, et Sedona populaarsus on viimase 30 aasta jooksul märgatavalt kasvanud.

Matk ise oli puhas rõõm: päikesepaiste, imelised vaated ja maagiline kõrbevaikus.

Teel Phoenixi lennujaama ei suutnud me vastu panna ja tegime veel mõned peatused, et kohalikke kuulsusi tervitada – tohutuid saguaro kaktuseid, mis seisid mõlemal pool teed uhkelt püsti. Tänane faktiminut sulle, hea lojaalne lugeja: Arizona osariik on sunnitud need kaktused nummerdama ja registreerima, sest (näib, et) inimesi ei saa usaldada ja kaktuseid kiputakse pihta panema. Selgus, et kaktusevargus on päriselt olemas! Mul on hea meel teatada, et piirdusin ainult selfiega kaktuse nr 320 kõrval ja jätsin ta kenasti oma kohale.

See reis oli minu esimene tõeline kõrbekogemus ja see osutus palju teistsugusemaks - ja palju ägedamaks - kui ma oleksin osanud oodata. Nii palju erinevaid maastikke, nii palju loodust ja nii palju imelisi hetki.

Auto tagastamine Phoenixi lennujaamas kulges ootamatult sujuvalt (alati väike ime) ja lend oli ideaalselt sündmustevaene.

Arizona dreaming with desert vibes. Ei ole halba ilma, on vaid vale riietus (ja meil olid mõlemad)

Reede Sedonas tervitas meid kogu reisi ainsa külma ja vihmase päevaga – ja ühtlasi oli see kogu aprilli ainus külm ja vihmane päev Sedonas. Hommik algas veel lihtsalt pilvisena, nii et olime optimistlikud ja otsustasime oma esialgsest plaanist kinni pidada: hommikusöök, matk ja mäed. Lõppude lõpuks – halb ilm on ainult vale riietuse küsimus – fakt, mis meenus meile kohe, kui saime aru, et olime pakkides arvestanud kõrbekuumusega... mitte Šoti mägismaa ilmaga.

Esimeseks peatuseks oli Redrock Café Redrocki külas Jõudsime sinna umbes kell 9:30, endal silme ees kuum kohv ja pannkoogid, kuid meid teavitati, et laudade ooteaeg on umbes tund. Tund aega?! Ma küll armastan head hommikusööki, aga nii kaua ma ootama võimeline ei ole. Käiku läks plaan B: sõitsime tagasi Sedonasse ja läksime Shorebird’i, mis oli tegelikult mu esialgne valik (lihtsalt avati alles kell 10:00 ja alguses me ei tahtnud nii kaua oodata).

Perfektne ajastus – jõudsime veidi enne avamist ja saime kohe esimese laua. Hommikusöök oli suurepärane: mina võtsin posheeritud munad vähjakotlettidega (ülihea) ja Scott võttis kolme liha burgeri, mida ta ka väga kiitis.

Kõht täis, sõitsime ringi ja imetlesime kuulsat Sedona punaste kaljude maastikku. Selleks ajaks oli vihmasadu tugevamaks muutunud ja olgem ausad... matkamine läks ametlikult plaanist maha. Samas muutis dramaatiline ja tume taevas vaated veelgi maagilisemaks. Fotograaf minus rõõmustas.

Käisime ka Scotti vanu radu avastamas, püüdes leida maja, kus ta kunagi elas. Tulemusteta – kas oli maja  kadunud või Scotti mälu polnud lihtsalt kõige usaldusväärsem enam.

Kella 11:30 paiku võtsime suuna Sedonuts’i suunas – tegemist on väikese sõõrikupoega, millest olin lugenud (avatud 7:00–12:00 või kuni sõõrikud otsas). Kohale jõudes oli järjekord uksest välja, kuid ilma sõõrikuteta me sealt lahkuda ei plaaninud. Ja see tasus end ära: väljusime poest kotitäie värskete pontshikutega.

Ülejäänud pärastlõuna möödus rahulikult. Naasesime hotelli, sõime oma sõõrikuid ja vaatasime rõdult mägesid... ja siis, kuna Sedonal näikse olevat kombeks üllatada, hakkas sadama lund.

Võtsime kaasa vihmavarjud (ja olime endiselt ilmastiku jaoks täiesti valesti riides) ning läksime jalutama Sedona kesklinna, trotsides vihma ja nautides vaateid.

Õhtusöögi ostsime kaasa, sõime hotellis kõhu täis ja läksime magama.