Amsterdam Adventures. Kiigud, järjekorrad ja ahjusoojad croissant’id

 

Hommik algas hotelli hommikusöögiga, mis väärib eraldi lõiku tänases postituses: croissant’id otse ahjust, pannkoogid otse müstilisest pannkoogimasinast ning puuviljad, mida hakiti meie silme all nagu kokasaates. Saskia sõnul ei olnud aga viinerid viineri nime väärt ning temast jäid nad taldrikule.

Saiakeste ja suhkrulaksu pealt suundusime A’DAM Lookouti – kõrghoonesse, mis on kuulus oma suurepäraste panoraamvaadete poolest. Meie plaan oli lihtne: nautida linnasiluetti, teha paar pilti ja tulla tagasi alla. See hiigelkiik, mis sind hoone servast üle linna kiigutab? Absoluutselt ei olnud plaanis.

 
Aga siis nägin ma seda kiikumas. Ei kestnud just väga kaua … ja Saskia silmad lõid särama, nagu oleks ta just leidnud tasuta Wi-Fi. „Kas sa tegelt ka tahad minna?“ küsisin. Selgus, et ta tahtis. Väga-väga. Ja nii me läksimegi. Mina hoidsin elu eest kinni ja Saskia nautis seda nagu tõeline ameerika mägede fänn. Pean tunnistama — tore oli. Või noh, polnud viga. Ühe korra. Saskia oleks kohe uuesti läinud, aga õnneks polnud see tasuta.

Enne seda adrenaliinilaksu sai Saskia veel esimest korda metrooga sõita — ja nimetas seda pea sama ägedaks kogemuseks kui kiike. Peaaegu.

Järgmine sihtkoht: Stüssy, tänavamoe püha graal. Ainult et… pühadus nõudis kannatlikkust: poodi lasti korraga vaid 5-6 inimest ja järjekord lookles poole punaste laternate rajoonini. Poolepäevase ootamise järel pääsesime lõpuks sisse — ainult selleks, et avastada: kogu valik oli üsna kesine. Nii palju siis tänavamoest ja uuest garderoobist.

Et pettumust tasakaalustada, põikasime läbi TK Maxxist (väga edukas shopping), enne kui lõunat otsima läksime.

Pärast lõunat tahtis Saskia kindlasti Hollisteri minna. Keerasime nurga taha ja vaatepilt võttis sõnatuks: järjekord ulatus üle saja meetri. Tõeline "Nagu päriselt?" hetk. Valmistusime juba pikaks ootamiseks, aga mööda kõndides selgus, et Hollisterisse pääses vabalt. See meeletu saba oli hoopis teisel pool tänavat olevasse poodi, kus müüdi Labubusid. Kui lojaalne lugeja ei ole fenomeniga kursis, siis tegemist on väga kalli ja väga koleda nukuga. Soovisime vapratele järjekorras seisjatele edu ja jätkasime oma plaanidega.

Meelelahutuseks tegime kiire tiiru lilleturul ja põikasime siis hotelli väikesele siestale.

Õhtul uurisin Saskialt, mida ta veel teha tahaks. Ilmselt kartes, et ma vean ta järgmisele 10 km jalutusringile, valis ta turvalise variandi: kanalikruiisi. Hea valik. Sildumiskoht oli otse hotelli ees ja varakult kohale jõudes saime parimad aknaalused kohad. Poole tuuri peal selgus, et Amsterdami liiklus pole umbes ainult tänavatel või õhus — ka kanalitel tekib ummikuid. Üks paat sõitis meile lausa tagant sisse.

Päeva lõpetasime kiire poeskäiguga, et õhtuks midagi süüa võtta, ning vajusime hotellis voodisse.

Amsterdam Adventures. varajastest lindudest ja metsloomadest. Lõvi magab täna

 

Päev algas enne kukke ja koitu. Samas kui mina kell 5:25 ärkasin, selgus, et Gerli ja Saskia olid juba jõudnud pesus käia, riidesse panna, voodid ära teha ja isegi pudru hakkama panna. Mul tekkis küsimus, miks nad üldse vahepeal magama läksid.

Kella kuueks olime igal juhul liikvel ja poole seitsmeks olime Saskiaga väravas. (Gerli liikus samal ajal hoopis vastassuunas Tartu poole ja oli selleks ajaks ilmselt juba Kose kandis.) 

Meie lend Amsterdami ei toiminud nagu kellavärk – tundub, et see oli täna hommikul nii populaarne sihtkoht, et lennukid tekitasid seal ummiku nin nii me siis istusime ja ootasime umbes 50 minutit, enne kui saime stardiloa.

Kui lõpuks Amsterdami jõudsime, viisime oma pagasi hotelli ja liikusime joonelt lähimasse Starbucksi. Kohv kõigepealt, vaatamisväärsused hiljem, eks? Järgmine peatus: Amsterdami loomaaed, mis osutus ülimalt armsaks pargiks, kus loomad olid erinevates nurgatagustes ja põõsaste taga ning nende avastamine oli paras seiklus. Ühel hetkel sattusime tunnelisse, kus ma sain semisüdari – mõne meetri kauguselt jalutas rahulikult üle tee jaaguar. Õnneks eraldas meid klaassein. 

Mõtlesime edasi minna liblikamajja, kuid Saskia heitis trepil pilgu kahele ja poolele nälkjale ning otsustas, et liblikad ei ole seda riski väärt. Õige otsus. Selle asemel imetlesime lõviperekonda (majesteetlik!) ja väga elegantseid kaelkirjakuid.
Pärast kiiret lõunat suundusime hotelli tagasi, et veidi välja puhata. Päeva lõpetasime väikese poeringiga ning tellisime õhtusöögi tuppa.

Go Blue. Dairy Queen, hirved ja ei ühtegi sõõrikut – nädal Michiganis

 

Pärast päevi kestnud ootust (ja vaikselt üleskerivat paanikat) saabus lõpuks neljapäev ja kauaoodatud hetk – jõudsime Dairy Queeni! Kriis möödas. Ausalt öeldes hakkasin juba muretsema, et mu kauaoodtud Blizzard jääb seekord vaid plaaniks paberil.

Õhtul läksime päikeseloojangul ümbruskonda jalutama. Ja nägime hirvesid. Karjade kaupa. Ühe tänavanurga peal lugesime 15 kokku, kõik lihtsalt seisid seal, nagu oleks see nende tänav. Vaatasid. Hindasid. Õhtu oli imeilus ja soe, taevas roosades ja kuldsetes toonides, ning puud ja põõsad olid järjest roosdes õites – vaated olid nagu mõnel Louvre’i maalil. Mul õnnestus isegi mõned head pildid endast saada.

Reede õhtusöögiks valmistasin Pad Thai’d ja kringlit (sest miks mitte ühendada Tai tänavatoit ja Eesti klassika?). Kõigile neljale maitses ja – kui tohib öelda – olin üsna uhke enda üle.

Laupäev viis meid tagasi mu lemmiklinna siinpool Atlandi ookeani – Ann Arborisse. Jalutasime tuttavatel tänavatel, võtsime mõned mini-cupcake’id ja üritasime leida ka mini-sõõriku kohta… mis oli kahjuks juba uksed sulgenud ja kadunud ettevõtluse ajalukku.

Käisime läbi ka oma kunagiselt kodutänavalt ja lõpetasime päeva Zingermani võikudega – järjekordne absoluutne lemmik. Tellimissüsteem oli lihtne: esitad tellimuse ekraanil, saad sõnumi kui toit valmis, ja lähed järele. Lihtne. Aga siis, vahetult enne maksmist, tuli jootraha ekraan, kus vaikimisi oli selleks märgitud 18%. Mina tegin tellimuse, Scott läks järele – ja loomulikult ei suutnud me otsustada, kes meist jootraha vääris. Lõpuks jäi olukord lahenduseta… ja jootraha jäi andmata. Töötasime tasuta.

Pühapäeval nägime, et ilmselt pool Jacksoni linna teeb meie naabri aias joogat. Õhtuks läksime Common Grilli Chelseas, kus me polnud käinud alates Scotti sünnipäevast 2019 (või oli see 2018?). Toit oli endiselt suurepärane. Menüüs on veel mitu asja, mis jäid seekord tellimata. Järgmine kord, siis.

Esmaspäev tõi järjekordse Dairy Queeni hetke (sest miks piirduda vaid ühega?), millele järgnes õhtusöök Itaalia restoranis, kus oli motoks ilmselgelt „Mida suurem, seda parem“. Portsjonid olid hiiglaslikud. Tõsiselt hiiglaslikud.

Ja siis tuli teisipäev – lennujaama ja lennukipäev. Varustatud Starbucks'i Cookie Crumble Frappuccinoga, asusin teele ja jõudsin lõpuks kolmapäeva pärastlõunal koju.

Go Blue. Kõrbetolmust kirsiõitesse

Lihavõttepühapäev algas Jacksonis, kui ärkasime Scotti ema juures. Päeva olulisim plaan oli lihavõttelõuna. Mu kallis abikaasa oli mulle määranud magustoidu valmistamise. Kui aga kööki jõudsime, et asja täpsemalt arutada, selgus, et Scotti ema oli juba laimikoogi valmis küpsetanud. Etteruttavalt võin öelda, et kook oli väga hea ning Scotti maitsele ka sobivalt hapu.

Seega edutati mind sparglivalmistajaks – keerasin sparglid peekonisse, praadisin krõbedaks ja serveerisin parmesaniga. Julge hundi rind haavleid ei karda ning Scott võttis esimest korda elus ette rostbeefi tegemise. Ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Scotti ema tegi veel täidetud kartuleid. Meie hiline lõuna kujunes väga mõnusaks ja – nagu arvata oli – sõime taas rohkem kui oleks pidanud.

Esmaspäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, sõitsime Ann Arborisse, mõlemal oma päevakava kaasas. Niipea kui kohale jõudsime, hargnesime nagu kogenud taskuvargad – mina suundusin TJ Maxxi (ma polnud seal kunagi kevadel käinud ja nende riidevalik võttis silme eest kirjuks), Scott ajas omi asju. Tund hiljem leidis ta mu endiselt TJ Maxxi riiulite vahelt

Enne õhtusööki tegime veel väikese visiidi Home Goodsi (mu teine lemmikpood TJ Maxxi järel), ja seejärel kohtusime Rebeccaga Knight’sis – restoran oli endiselt oma tuntud headuses. Ja teenindus oli väga äge!

Teisipäeva õhtul olime lihtsalt kodus – valmistasin koorese sidrunipasta praetud kanaga. Patsutan endale õlale ja annan teada, et see tuli väga hästi välja.

Kolmapäeval sõitsime Saline’i, et kohtuda Sherryga – ma nägin teda ilmselt viimati enne 2020. Kuna valisime BBQ restorani, siis õhtusöögiks oli meeletu kogus liha. Sest kui on midagi, mida Ameerikas ei kohta, siis on see mõistlik portsjoni suurus.