Here in London Town. Toit, udu ja migreen.

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et planeerin oma reisid toidu ümber. Ükski vahemaa pole liiga pikk, kui siht on mingi hea toidukoht. Hea lugeja, kujuta ette mu üllatust, kui maandusime Londonis ja mul ei olnud õhtusöögikohta välja valitud. 

Jalutasime Notting Hilli tänavatel, kuni lõpuks maandusime ühes neist klassikalistest pubidest, mis on nimetatud mõne printsi järgi. Menüüst vaatasid vastu külmutatud avokaadodest valmistatud salat (noh, see külmutatud osa selgus alles siis kui taldrik lauda toodi) ja veiselihavõileib, kus võileiba oli ohtralt, aga liha pigem maitsestamiseks. Täiskõhutunne oli nagu oli, kuid tegime väikese jalutuskäigu Kensingtonis ja olime kell 10 õhtul tagasi hotellis ning 11-ks juba sügavas unes.

Reedel ärkasin kell 5 hommikul migreeniga, mis oleks suutnud väikese armee rivist välja lüüa. Võtsin kaks valuvaigistit, kuid peavalu ei andnud mingeid kadumismärke ka siis, kui kell 8 üles tõusime. Eelinfo korras: see migreen püsis minuga kuni varajase pealelõunani.

Aga migreen ei takistanud meie planeeritud toidutrippi. Hommikusöögiks suundusime ikoonilisse Duck & Waffle’isse, mis asub 40. korrusel ja pakub imelisi vaateid üle Londoni. Mina võtsin üleöö kaerahelbebrûlée – ainult, et kaerahelbeid ei suutnud ma sellest portsust tuvastada. Selle asemel sain karamellise kihiga chiapudingu, mis oli ausalt öeldes täiesti suurepärane.

Seejärel suundusime Tower Bridge’i juurde, mis on üks mu lemmiksildu (jah, mul on lemmiksillad). Natuke vaatamisväärsusi ja oligi aeg järgmise eine jaoks: Borough turult valisime crème brûlée ja vaarika sõõrikud. Mõlemad olid taaskord täiesti suurepärased. Hea, et hotell turu kõrval ei asunud – muidu oleks meie ülejäänud reisieelarve sinna letti jäänud.

Järgmisena oli plaanis London Eye vaateratas, aga kui nägime piletihinda (€50 per inimene), otsustasime, et see raha leiab kindlasti parema kasutuse. Selle asemel vaatasime Big Beni läbi Londoni igavese udu ja jalutasime Trafalgari väljakul, ning lõpetasime nuudliputkas, kus iga ports nuudleid valmistati külastajate silme ees käsitsi. Nuudlid olid imelised. Veiseliha? Ilmselt see osa veisest, mis paremates BBQ kohtades üle on jäänud.

Tagasiteel hotellile tegime veel paar peatust: Scott ostis pähkliküpsise ja mina Basque’i juustukoogi viilu. Mõlemad olid täiesti ideaalsed.

It always rains in Ljubljana. Päike, lumi ja jõulutulede igavene müstika

Hea lugeja, sind ootab ees Sloveenia seiklus, kus Uberit ei eksisteeri ning jõulutuled ei põle.

Lennud olid meeldivalt elamustevaesed, aga kohalejõudes tervitas meid arusaam, et Ljubljanast on digilahendused nagu Uber ja Bolt kaarega mööda läinud. Kuna meid ei olnud päästmas ühtegi äppi, siis pöördusime vanakooli taksoteenuse letti ning peale tellimuse esitamist surusime ennast marsasse, et südalinna sõita.

Peale seda kui marsa meid maha pani ning me hotelli kõndisime, nägime, et tänavad on täis jõuluvalgustusi. Või vähemalt nii meile tundus. Ma kujutasin omale juba ette, kuidas see kõik õhtul täielikuks talve võlumaaks muutub. Eelinfo koras: ei muutunud. Selleks ajaks kui me kell üheksa põhku pugesime, ei olnud veel ükski tuli põlema läinud. Jäin lootusrikkaks, et vast on tegemist siis nädalavahetuse showga?

Reede algas varakult, sest mul oli kell 10 koosolek kalendris. Tegime kiire brunchi kohvi ja posheeritud munadega ning juba lõuna ajal sain ka ametlikult oma puhkust alustada.

Üleöö oli Ljubljanas lumi maha tulnud – imeline need esimesed viis minutit, kuni selle hetkeni kui algas suur sula. Jalutasime siinses postkaardilikus vanalinnas paar tundi ringi, üritasime sulalumelompe vältida ning nautisime arhitektuuri. Ronisime ka üles kindluse juurde ning vaatasime peatselt loojuvat päikest.

Õhtusöögi tegime ümber nurga kala- ja mereannibistroos, kus toit oli suurepärane. Tänavatel ei olnud endiselt jõulutulesid ning seega oli ka minu pühademeeleolu omadega veidi ootel.

Laupäevane plaan oli ammu paigas: Bledi järv. Scott oli teinud eeltöö ning meie päevatripiks selle välja valinud. Peale kiiret hommikusööki teelejäänud pisikeses kohvikus, võtsime oma rendiauto (ülitäpselt kell 10:01 olime Sixti leti ääres) ning asusime teele.

Kella 11 paiku parkisime auto Bledi kindluse parklasse ning võtsime suuna alla järve äärde. Nautisime vaateid ning alustasime taas mägironimist, et tagasi kindluse juurde jõuda. Valisime turvaliste treppide asemel mudase raja, mis pani mu meeleolu korduvalt proovile, aga ca pool tundi hiljem saime juba autosse istuda ning kaasavõetud kraamiga kiire pikniku teha – haputaina sai, salaami ja juust olid just need, mida vaja.

Kaverna Pargis sõime kuulsat Bledi Järve kreemikooki ning olles suhkrutaseme veres taastanud, otsustasime tagasiteel teha põike Kranjisse, võluvasse väikelinna, mis on taaskord ümbritsetud Alpidega. Sattusime sinna ka ideaalsel ajal ning saime nautida maagilist päikeseloojangut mäetippudel.

Õhtuks jõudsime tagasi Ljubljanasse ning tänavad olid endiselt muutumatud. Ei ühtegi jõulutuld. Ei mingeid trumme. Needsamad tänavad, ainult, et nüüd täis nädalavahetuse puhkajaid – kohalike baaride terrassid olid puupüsti rahvast täis.

Õhtuks sõime lõunase pikniku jääke ning kell kümme juba magasime.

Go Blue. Mitte-kummituste maja ja palju oravaid

  

Pärast eilset ebaõnnestunud katset süüa Rebeccaga õhtust, otsustasime katsetada täna brunchiga. Ma leidsin ühe ägeda uue koha "Hulkuva Kana Kohvik", millel oli väga huvitav, kui mitte öelda ärritav süsteem - lauda broneerida ei saa, küll aga saad siesta sabas, et anda oma tellimus , seejärel võtta teisest letist oma joogid ja siis loota, et vaba laud on saadaval. Parima osa? Kui ma tellimuse ära olin esitanud ja maksma hakkasin, presenteeriti mulle makseekraan, kus olid ilusti kirjas soovituslikud jootraha variandid - 18%, 20% ja 22%. Ma peaaegu oleks küsinud, et kas jootraha on mulle, arvestades kogu senist iseteenindust. Mulle endale tundus, et ma sain oma tellimuse esitamise ja jookide järel käimisega päris viisakalt hakkama ning selle eest tundus ju 20% jootraha täiesti mõistlik.

Peale brunchi jalutasime Scottiga veidi kesklinnas ja ülikoolilinnakus, nautisime imelist sügisilma ja vaatasime, kuidas oravad ennastunustavalt pähkleid talveks maha matsid. Nägi välja nagu aardejaht :) Tegime ka kiire tiiru meie endisesse kodukanti ja jalutasime seal natuke ringi.

Tagasiteel peatusime Dexteri siidrifarmis (või noh, õunamahlafarmis, sest siidriks loetakse siin värsket õunamahla). Ja mitte midagi ei ole rohkem sügis kui 12 värsket siidrisõõrikut, paar liitrit õunamahla ning kotitäis mahlaseid õunu. Lahkusime kraami all lookas ning sõitsime koju, kus Marcie ja tüdrukud juba ülihea mereanniõhtusöögi olid valmistanud. Lamabapea kala (või oli see lambajala kala? igal juhul valge kala oli), krabikotletid ja mitut erinevat moodi krevetid.

Ja peale õhtusööki tuli õhtu nael: minu esimene USA kummituste maja (või õuduste maja). Selgus, et kummituste majad on USAs ülipopulaarsed ning iin Jacksonis on üks õudsemaid. Scott, Rubie, Grace ja mina olime valmis kummitustele vastu astuma, kui Marcie üllatunud oli, et ma üldse minna julgen. Ma ise väga mures ei olnud. Kohapeal järjekorras oli kuulda, kuidas osad külastajaid ei suuda seda maja lõpuni läbida (ca 30-45 minutit, oleneb kui kiirelt liigud) ning nad tuleb varuväljapääsust välja toimetada. Meie ees oli ka üks Trumpi pooldaja, kes rääkis, et eelmistel aastatel on tulnud kitsastest tunnelitest läbi pgeda. Vaatasin ees ja taga olevate külastajate dimensioone ja leidsin, et kõik on endiselt ok. Koduleht hoiatas ka liikuvate põrandate, märgade alade jmt eest, aga mu loogika oli, et riigis, kus kõik kõiki kohtusse kaebavad, ei tekita ükski ettevõte nii ohtlikku olukorda, kus külastaja viga võib saada.

Kummituste maja ise oli mahajäetud neljakorruseline hoone, mis oli täis klassikalisi õudusstseene. Iga tuba oli nagu visuaal õudusunenäost või -filmist, rohkete heliefektidega ning maskeerunud näitlejatega, kes pidevalt eest ja tagant välja hüppasid ja millegagi kuhugi vastu lõid. Mitmel korral ehmatasid need valjud löögid ära, aa kokkuvõttes oli see rohkem meeleolukas külastus kui reaalne õuduste maja. Igal juhul elasin oma esimese mite-kummitusmaja ilusti üle.