It always rains in Ljubljana. Päike, lumi ja jõulutulede igavene müstika

Hea lugeja, sind ootab ees Sloveenia seiklus, kus Uberit ei eksisteeri ning jõulutuled ei põle.

Lennud olid meeldivalt elamustevaesed, aga kohalejõudes tervitas meid arusaam, et Ljubljanast on digilahendused nagu Uber ja Bolt kaarega mööda läinud. Kuna meid ei olnud päästmas ühtegi äppi, siis pöördusime vanakooli taksoteenuse letti ning peale tellimuse esitamist surusime ennast marsasse, et südalinna sõita.

Peale seda kui marsa meid maha pani ning me hotelli kõndisime, nägime, et tänavad on täis jõuluvalgustusi. Või vähemalt nii meile tundus. Ma kujutasin omale juba ette, kuidas see kõik õhtul täielikuks talve võlumaaks muutub. Eelinfo koras: ei muutunud. Selleks ajaks kui me kell üheksa põhku pugesime, ei olnud veel ükski tuli põlema läinud. Jäin lootusrikkaks, et vast on tegemist siis nädalavahetuse showga?

Reede algas varakult, sest mul oli kell 10 koosolek kalendris. Tegime kiire brunchi kohvi ja posheeritud munadega ning juba lõuna ajal sain ka ametlikult oma puhkust alustada.

Üleöö oli Ljubljanas lumi maha tulnud – imeline need esimesed viis minutit, kuni selle hetkeni kui algas suur sula. Jalutasime siinses postkaardilikus vanalinnas paar tundi ringi, üritasime sulalumelompe vältida ning nautisime arhitektuuri. Ronisime ka üles kindluse juurde ning vaatasime peatselt loojuvat päikest.

Õhtusöögi tegime ümber nurga kala- ja mereannibistroos, kus toit oli suurepärane. Tänavatel ei olnud endiselt jõulutulesid ning seega oli ka minu pühademeeleolu omadega veidi ootel.

Laupäevane plaan oli ammu paigas: Bledi järv. Scott oli teinud eeltöö ning meie päevatripiks selle välja valinud. Peale kiiret hommikusööki teelejäänud pisikeses kohvikus, võtsime oma rendiauto (ülitäpselt kell 10:01 olime Sixti leti ääres) ning asusime teele.

Kella 11 paiku parkisime auto Bledi kindluse parklasse ning võtsime suuna alla järve äärde. Nautisime vaateid ning alustasime taas mägironimist, et tagasi kindluse juurde jõuda. Valisime turvaliste treppide asemel mudase raja, mis pani mu meeleolu korduvalt proovile, aga ca pool tundi hiljem saime juba autosse istuda ning kaasavõetud kraamiga kiire pikniku teha – haputaina sai, salaami ja juust olid just need, mida vaja.

Kaverna Pargis sõime kuulsat Bledi Järve kreemikooki ning olles suhkrutaseme veres taastanud, otsustasime tagasiteel teha põike Kranjisse, võluvasse väikelinna, mis on taaskord ümbritsetud Alpidega. Sattusime sinna ka ideaalsel ajal ning saime nautida maagilist päikeseloojangut mäetippudel.

Õhtuks jõudsime tagasi Ljubljanasse ning tänavad olid endiselt muutumatud. Ei ühtegi jõulutuld. Ei mingeid trumme. Needsamad tänavad, ainult, et nüüd täis nädalavahetuse puhkajaid – kohalike baaride terrassid olid puupüsti rahvast täis.

Õhtuks sõime lõunase pikniku jääke ning kell kümme juba magasime.

Go Blue. Mitte-kummituste maja ja palju oravaid

  

Pärast eilset ebaõnnestunud katset süüa Rebeccaga õhtust, otsustasime katsetada täna brunchiga. Ma leidsin ühe ägeda uue koha "Hulkuva Kana Kohvik", millel oli väga huvitav, kui mitte öelda ärritav süsteem - lauda broneerida ei saa, küll aga saad siesta sabas, et anda oma tellimus , seejärel võtta teisest letist oma joogid ja siis loota, et vaba laud on saadaval. Parima osa? Kui ma tellimuse ära olin esitanud ja maksma hakkasin, presenteeriti mulle makseekraan, kus olid ilusti kirjas soovituslikud jootraha variandid - 18%, 20% ja 22%. Ma peaaegu oleks küsinud, et kas jootraha on mulle, arvestades kogu senist iseteenindust. Mulle endale tundus, et ma sain oma tellimuse esitamise ja jookide järel käimisega päris viisakalt hakkama ning selle eest tundus ju 20% jootraha täiesti mõistlik.

Peale brunchi jalutasime Scottiga veidi kesklinnas ja ülikoolilinnakus, nautisime imelist sügisilma ja vaatasime, kuidas oravad ennastunustavalt pähkleid talveks maha matsid. Nägi välja nagu aardejaht :) Tegime ka kiire tiiru meie endisesse kodukanti ja jalutasime seal natuke ringi.

Tagasiteel peatusime Dexteri siidrifarmis (või noh, õunamahlafarmis, sest siidriks loetakse siin värsket õunamahla). Ja mitte midagi ei ole rohkem sügis kui 12 värsket siidrisõõrikut, paar liitrit õunamahla ning kotitäis mahlaseid õunu. Lahkusime kraami all lookas ning sõitsime koju, kus Marcie ja tüdrukud juba ülihea mereanniõhtusöögi olid valmistanud. Lamabapea kala (või oli see lambajala kala? igal juhul valge kala oli), krabikotletid ja mitut erinevat moodi krevetid.

Ja peale õhtusööki tuli õhtu nael: minu esimene USA kummituste maja (või õuduste maja). Selgus, et kummituste majad on USAs ülipopulaarsed ning iin Jacksonis on üks õudsemaid. Scott, Rubie, Grace ja mina olime valmis kummitustele vastu astuma, kui Marcie üllatunud oli, et ma üldse minna julgen. Ma ise väga mures ei olnud. Kohapeal järjekorras oli kuulda, kuidas osad külastajaid ei suuda seda maja lõpuni läbida (ca 30-45 minutit, oleneb kui kiirelt liigud) ning nad tuleb varuväljapääsust välja toimetada. Meie ees oli ka üks Trumpi pooldaja, kes rääkis, et eelmistel aastatel on tulnud kitsastest tunnelitest läbi pgeda. Vaatasin ees ja taga olevate külastajate dimensioone ja leidsin, et kõik on endiselt ok. Koduleht hoiatas ka liikuvate põrandate, märgade alade jmt eest, aga mu loogika oli, et riigis, kus kõik kõiki kohtusse kaebavad, ei tekita ükski ettevõte nii ohtlikku olukorda, kus külastaja viga võib saada.

Kummituste maja ise oli mahajäetud neljakorruseline hoone, mis oli täis klassikalisi õudusstseene. Iga tuba oli nagu visuaal õudusunenäost või -filmist, rohkete heliefektidega ning maskeerunud näitlejatega, kes pidevalt eest ja tagant välja hüppasid ja millegagi kuhugi vastu lõid. Mitmel korral ehmatasid need valjud löögid ära, aa kokkuvõttes oli see rohkem meeleolukas külastus kui reaalne õuduste maja. Igal juhul elasin oma esimese mite-kummitusmaja ilusti üle.

Go Blue. Outletid, Ann Arbor ja kadunud sõõrikud

  

Päev algas enne kukke ja koitu nagu korralikule shopahoolikule kohane. Me olime plaaninud jõuda outletkeskusesse samal hetkel kui nad oma uksed avavad. Ning mõni minut peale kümmet astusin juba esimese poe uksest sisse, täis lootust leida suurepäraseid pakkumisi. Paraku ei vastanud see kauplus ootustele - häid pakkumisi ei olnud ning ka üldiselt olid riiulid pigem tühjad. Kuni ma neid väheseid asju, mis leida õnnestus, selga proovisin, ajas Scott, see meie pere jutukas pool müüjaga juttu ning sai teada kõik tema kaubandusvälistest tegevustest - nii lapsehoidjatööst kui õeõpingutest. Ja vähe sellest - me isegi teadsime seda maja, kus ta eile öösel lapsi hoidmas oli.

Peale suhteliselt tulemusetut esimest peatust istusime uuesti autosse ning sõitsime Howelli, kus meid ootas juba tavapärane Halloweeni väljapanek. Üks terve majaesimene oli muudetud stseenideks erinevatest filmidest - puhas Halloweeni rõõm! Ka sel aastal ei valmistanud väljapanek pettumust, välja arvatud see koht, et ühte filmi me siiski tuvastada ei suutnud.

Edasi järgmisse kaubamajja, kus tegime kiire burgerilõuna ja käisime läbi keskuse parimad poed. Päeva suurim pettumus oli Swarovski pood, mis nägi välja nagu Sepa turg oma hiilgeaegadel, mitte kristalle täis kaubanduspind.

Kaubandusest võtsime suuna Ann Arborisse. Jõudsime hotelli, vahetasime riided ning kihutasime linna, et Rebeccaga õhtust süüa. Või noh, see oli plaan. Selgus, et üksteisest möödarääkimine või üleüldse mitte rääkimine muutis meie plaanid õhtusöögiks ilma Rebeccata. Ühtlasi sõin oma elu kõige õhema viilu lõhet. Mis ei maitsenud siiski üldse halvasti.

Peale seda oli meie missioon leida magustoit. Kuulsime, kuidas Peace, Love, and Little Donuts meid kutsus, aga kui kell 20:43 kohale jõudsime, olid poes, mis pidi kella 21ni avatud olema, tuled ära kustutatud ja uks lukus. Vaatasime läbi klaasi kõiki neid sõõrikuvirnasid letis - nii lähedal ja ometi nii kaugel. Aga! Kihutasime selle peale Bakehouse 46 suunas ning kell 20:52 olid seal uksed veel avatud ning kuna kell oli 8 minutit enne sulgemisaega, siis sain oma tassikoogi tasuta! Puhas võit!

Kadunud WiFi radadel - Istanbuli lennujaam

Mu lend Istanbulist Detroiti oli kell 14:20, aga arvestades asjaolu, et hotell oli poolel teel lennujaamast Kreekasse (või vähemalt tundus nii), ei olnud ma üllatunud, et transport oli juba kella kümneks tellitud. Täpselt kell 10:25 läksime liikvele ning meie 40-minutiline ots võttis veidi pealt tunni aega, mis võimaldas meil taas nautida Istanbuli liiklust, igavat liiva ja tühja välja.

Jalutasin läbi turva ning leidsin ennast taas kuulsusetust Wi-Fi kõrbest, mis on tuntud ka kui Istanbuli lennujaam. Aga olgu tänatud Turkish Airlines, mille pardawifi levis ka väravasse E3, kuhu ma ennast Detroidi lennu väravat oodates maha istutasin. Kiired andmed pardakaardilt ja seal ma olin, tasuta wifis! Lisaks leidsin ka joogiveekraani selles ülehinnatud lennujaamas. Väike võit igal reisil!

Pardasaatja teatas, et "Boarding completed" ja mul oli terve rida minu päralt. Lend tundus juba täitsa mõnus. Seda hetkeni kui üks kaasreisija otsustas, et talle määratud keskmise bloki iste ei ole ikka tema vaib ja kolis minu ritta aknaalusele istmele. Ilmselgelt oli määratud iste ainult soovituslik. Daam jätkas keskmise istme ülevõtmisega, saatis oma magustoidu tagasi, sest see tuli "ilma kaaneta" (eelinfo: ka tema teise eine magustoit tuli ilma kaaneta) ja kattis põranda toidujäätmete, pakendite ja pudelitega. Ühtlasi pidas ta vajalikuks iga filmi vaadata uue paari kõrvaklappidega, sest mahakukkunud klapid ei tõusnud ise põrandalt üles.

Immigratsioon läks libedalt ning peale kolmenädalast lahusolekut nägin lõpuks Scotti! Veel tund ja jõudsime koju!

Disconnect - internetivaba Istanbuli lennujaam

Lend Tallinnast Istanbuli oli kiire, ning ausalt öeldes ka suhteliselt elamustevaene - seda küll selle hetkeni kui Scott otsustas, et ma pean kõrvalistuva paariga suhtlema hakkama.

Selgus, et ma sattusin istuma Scotti kolleegi kõrvale - selle tõsiasja tuvastasin seljakotil olevalogo järgi. Otseloomulikult veetis Scott terve ülejäänud lennuaja küsides, kes see on ja mis ta nimi on ... sest otseloomulikult olen mina ju see isik, kes rõõmuga võtab kõikide võõrastega jutuotsa üles ja küsib, et "Aga kes sina oled ja mis sinu kõige suurem hirm on?". Suurema osa lennust ma ignoreerisin Scotti sõnumeid, aga lõpuks andsin alla ja sain teada ta nime, tiimi ja suure osa detaile tema eraelust. Selgus, et Scott isegi ei teadnud teda!

Jõudsime Istanbuli lennujaama ja tagasihoidlikult öeldes elamused jätkusid - terve tund aega tasuta wifit! Jep, lugesid õigesti. Istanbuli lennujaam võimaldab reisijale 60 minutit enda lõbustamiseks ja maailmas toimuvaga kursishoidmiseks enne kui digituled jälle ära lastakse ja sind kuni järgmise lennuni oma mõtetega omaette jäetakse.

Järgmisest lennust rääkides - mul oli pikk ümberistumine. Pikk. Kas ma mainisin juba, et see oli pikk? Nagu 22 tundi pikk. Turkish Airlines pani meid õnneks ööseks hotelli ning sõit sinna võttis ühe tunni ja 25 minutit. Suurem osa sellest ajast oli akna taga igav liiv ja tühi väli. Lõpuks, jõudes Istanbuli eeslinna, läksid vaated põnevamaks, sest ühtlasi sõitsime sisse ka tööpäevalõpu ummikusse ning meil oli rahulikult aega jälgida kõike ümbritsevat. Ja liiklust.

Positiivse poole pealt selgus, et hotellis olid ka õhtu- ja hommikusöögid hinnas. Sõin kõhu täis ja läksin magama.

Karpaatide aias. Rannapäev

Õppisime oma vigadest ning panime täna hommikuks äratuskella. Poole kaheksast olime üleval ning veerand üheksa asusime teele autorendi suunas. Kohalejõudes tervitas meid vaid kohalik Lasnamäe ilma ühegi autorendita. Ka kõne esindusse ei aidanud, sealt kinnitati vaid, et nende ainus rendipunkt on lennujaamas ja Lasnamäelt saame oma auto kätte ainult siis kiu selle vähemalt nädal aega ette broneerime, et neil oleks aega leida meeskond, kes selle sinna kohale toimetab. Vaatasime siis välja järgmise koha ning sõitsime Grand Hotelli Avise esindusse. Noormees vaatas meile otsa ja teatas, et kõik tema kolm parklas olevat autot on juba neljale erinevale kliendile ära broneeritud. Aga ta tegi paar kiiret kõnet ning leidis meile tutika Dacia. Veerand tundi hiljem istusime autosse ning sõit Constantasse võis alata.

Esimene peatus oli McDonalds, sest sooviga hommikul kiirelt linnast välja saada, oli meil kohv joomata. Ma rääkisin tee peal, kuidas ma võtan kohvi ja pirukat ja friikaid ning selle peale vaatas Scott mulle kahtlevalt otsa ja teatas, et ilmselt hommikul serveerib McDonalds siiski hommikueinet mitte friikaid ja burgereid. Mina omakorda eeldasin, et siin selliseid piiranguid ei ole ja klient saab oma friikad kätte siis kui ta neid soovib. Tellimust esitades sain nii kohvi, piruka, friikad kui ka burgeri.

225 kilomeetrit kiirteed Constantasse oli täis erinevaid sitikaid ning esimese poole tunni järel lendasid nad vastu akent nagu tihe vihm ning nähtavus oli kahanenud 35% peale. Tegime tanklapeatuse, et aken puhtaks pesta.

Constantasse reisi planeerides kujutasime omale ette rannaäärset kuurortlinna kauni sinise vee ja toreda vanalinnaga. Linna hiilgeajad jäid 70-80ndatesse ning iga ilusa ja kordatehtud maja kohta oli kaks lagunenud või mahajäetud maja. Kesklinn ise oli küll äärmiselt tore oma kohvikute ja meluga. Mida kaugemale linnast läksid, seda suuremaks ja pompöössemaks majad läksid.

Nägin sõõrikuletti ning soovisin viit sõõrikut. Noormees leti tagant küsis, et millega ma neid soovin. Ma küsisin, et mis variandid on, mille peale ta viitas rumeeniakeelsele nimekirjale oma pea kohal. Kuna ma tundsin sealt ära ainult shokolaadi ja tuhksuhkru, siis läksin tuhksuhkru peale.

Käisime Starbucksis ja väikeses Itaalia poes, kus Scott sõi foccacciat singiga ning seejärel jalutasime kasiino juurde. Rannapromenaad oli ilusti korda tehtud, aga kasiino ise oli alles tellingutes. Küll aga oli mõeldud turistide peale, kes kindlasti tahaksid endast kasiino ees pilti - promenaad oli täis fotograafe, kellel kõigil kasiinoga lõuend püsti ning mille ees nad siis turiste pildistasid.

Otsustasime, et on aeg tagasi pealinna sõita. Parkisime auto Avise parklasse ära ning kõndisime hotelli.

Aprillist kuni oktoobrini viib Bukarest läbi pilootprojekti, kus iga nädalavahetus pannakse autodele kinni linna peatänav ning avatakse see jalakäijatele, tänavamuusikutele ja toiduputkadele. Kuna me sellest projektist enne midagi ei teadnud, siis hotelli ette jõudes oli esimene küsimus, et kas toimub mingi meeleavaldus - sõidutee oli inimesi täiesti täis.

Kui me hiljem välja läksime, et sööma minna, oli tänavatel veel rohkem rahvast. Ja igas kohvikus, restoranis ja toiduputkas oli järjekord teisele poole kvartalit. Sõime suurepärast tartari, gazpachot (peaaegu sama hea kui minu tehtu) ja tomatisalatit burrataga. Arvet makstes küsis tütarlaps, kas soovime jätta tippi kaardiga või sulas.