Glow with the Tide. Hommik mil ookeanist sai Miami

Läksime taas magama, rõduuks pärani lahti, kuulates kerget lainemühinat ja igapäevast kruiisilaeva taustamüra. Kell 4 hommikul ärkasin aga selle peale, et kergelt ärritunud Scott pani rõduukse kinni. Vabandust – mida? Ma olin siiralt üllatunud. Tavaliselt on just tema see, kes nõuab akende või uste lahti hoidmist, ükskõik mis ilmaga. Kasvõi siis, kui hommikul tuleb magamistoast lund välja kühveldada. Seekord oli probleemiks aga… Miami liiklusmüra. Eh? Jah, hea lojaalne lugeja – olimegi juba Miamisse sisse seilamas ja Kariibi mere idüll sai otsa. Lainemüha oli asendunud ärritunud taksojuhtide signaalitamisega.

Sõime veel hommikust ja suundusime seejärel oma kohvritega välja. Olin just samal hommikul lugenud õuduslugusid lõpututest järjekordadest ja tundidepikkusest ootamisest, seega otsustasime viisakalt oma broneeritud ajavahemikku mitte ootama jääda ning marssisime otse kuuendale tekile. Ei mingit kaost. Ei mingit ootamist. Ei mingit draamat. Isegi mitte teisi reisijaid. Piirikontrollis tekkis küll väike viivitus, kuid ka sealt saime läbi vähem kui 10 minutiga. Sujuv seilamine – sõna otseses mõttes kuni viimase hetkeni.

Kuna meie mõlema lennud olid alles õhtul, aga laevalt pidime lahkuma juba hommikul, olime päevaks rendiauto võtnud. Rendifirma teoreetiliselt pakkus tasuta transporti oma kontorisse. Praktikas tundus aga selle bussi ootamine nagu Godot’ ootamine. Nii, et haarasime esimese vaba takso ja kihutasime ise kohale. Olime järjekorras viiendad. Kolmkümmend minutit hiljem seisis Scott endiselt sabas, mina valvasin samal ajal õues kohvreid. Selleks hetkeks oli järjekord kasvanud umbes 15 inimeseni ning just siis saabus ka esimene tasuta bussitäis autorentijaid, kes end samuti kohe sappa sättisid. Ja vaid 45 minutit hiljem… oli meil auto käes. Kui me oleksime tasuta transporti ootama jäänud, olen üsna kindel, et seisaksime siiani seal autorendi järjekorras.

Auto käes, oli aeg shoppamiseks. Veetsime paar tundi Florida suurimas kaubanduskeskuses, tegime veidi oste, sõime ja siis – mis kõige olulisem – suundusime Dairy Queeni. Sest olgem ausad: ükski USA reis ei ole täielik ilma Dairy Queenita. 10/10.

Seejärel oli aeg lennujaama sõita, auto ära anda ja oma väravate juurde liikuda. Mida me ka tegime – nagu kohusetundlikud reisijad ikka.

Lennukisse minnes märkasin, et mu iste oli kahtlaselt… dekoreeritud. Millegagi, mis nägi väga välja nagu okse. Küsisin stjuardessilt niiskeid salvrätte. Tal neid anda ei olnud, küll aga pakkus ta mulle teist tekki, millega iste katta, ning kinnitas, et tegemist on täiesti uue lennukiga. Noh… see okse nägi ka üsna uus välja, nii et ju siis kõik klappis? Lõpuks ilmusid ka niisked salvrätid ja ma küürisin selle salapärase olluse põhjalikult ära. Kriis lahendatud.

Hommikuks olin Kopenhaagenis, seal kiire ümberistumine – ja varajaseks pärastlõunaks kodus, kus Gerli ja Saskia juba ootasid.

Tagantjärele mõeldes on kolm asja, millest ma kõige rohkem puudust tunnen (suvalises järjekorras):
1. Ülihea söök
2. Jõusaal ja jooksurada sõna otseses mõttes paari minuti kaugusel
3. See ÜLImugav võrkkiik meie rõdul

Jah, ma igatsen ka sooja ilma, päikest, uusi kohti ja kogu seda kruiisivibe’i – aga need kolm asja? Tooge tagasi!

Like a Virgin. Merepäev #5

 

Meie viimane täispikk päev kruiisil on käes. Homme hommikul randume taas Miamis, aga täna oleme endiselt merel – seilame ümber Kuuba ja libiseme mööda Key Westist nagu kogenud mereavastajad, kes teavad nüüd täpselt, kust laeval parimat toitu leida.

Päev algas täpselt nii, nagu peab: brunchi broneeringuga Razzle Dazzles. See, kus on need ülihead tatravahvlid ja Scotti sõnul parim peekon, mida inimkond eales maitsta saanud on. Mina alustasin kergemalt: arbuusiviilud tofukreemiga, müsli ja marjadega ning sellele järgnesid (sest tasakaal on oluline) juba tuttavad tatravahvlid pistaatsiakreemiga. Scott seevastu võttis hommikusööki kui võistlussporti: gazpacho, peekon, kanaburger ja… veel peekonit.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ja surusime vahele kiire trenni, et endale tõestada – kruiisielu on tegelikult väga tervislik. Loomulikult järgnes sellele lõuna, sest ilmselgelt tehakse sellel laeval ka “maailma parimat pitsat”. Scotti ülesandeks oli tuua meile kummalegi üks pitsa, kuid ta naasis võidukalt… kolme pitsaga. Selgus, et menüüs oli siiski veel üks pitsa, mida me polnudki siiani proovinud. Aga tuli kindlasti ära proovida.

 
Kui päike hakkas loojuma, tegime seda, mida oleme terve nädala nii hästi harjutanud: vaatasime, kuidas taevas muutus kuldseks ja roosaks. Seejärel suundusime õhtusöögile – taas Wake’i, steigirestorani. Endiselt täiesti suurepärane.

Luxury Lives Here. Iguaanidest igavas linnas

Hea lojaalne lugeja, luba mul tutvustada sulle maailma kõige igavamat linna: Georgetowni, Kaimanisaared. Olgu kohe selge – Georgetownil pole tegelikult midagi viga. See on puhas, turvaline, päikeseline ja, ma ütleks, meeldiv. Aga tõeline küsimus on… mida seal täpselt tegema peaks?

Kõigepealt: Georgetown on tender-sadam. See tähendab, et kruiisilaev ei randu kai äärde. Selle asemel seisab laev merel ja inimesed veetakse väikeste paatidega maale – nagu cargo.

Sel konkreetsel hommikul saime teada, et mingil arusaamatul põhjusel oli saareriik otsustanud, et meil ei ole üldse lubatud linna sadamasse minna. Isegi mitte paadiga. Nii suunati meid ümber pisikesse sadamasse umbes viie miili kaugusel linnast.

Ausalt öeldes sai Virgin kogu olukorraga suurepäraselt hakkama. Kajutist kesklinna umbes 25 minutiga – mis on muljetavaldav, arvestades, et ilma täiendava logistikata olime arvestanud selleks üle 30 minuti.

Teel sinna jagati meiega unustamatut killukest kohalikust ajaloost:
nimelt oli Kaimanisaartel kunagi tõsine iguaaniprobleem. Iguaanid igal pool. Iguaanid puude otsas. Iguaanid elektripostide küljes. Iguaanid ilmselgelt teel maailma vallutama.
Lahendus? Postide vahele paigaldati juhtmed, et iguaanid ei saaks kõrgemale ronida. Seejärel kuulutati välja iguaanijaht, kus iga tabatud iguaani eest maksti 5 dollarit. Tulemuseks? Umbes kaks miljonit iguaani eemaldati populatsioonist.
National Geographic toibub sellest siiani.

Aga tagasi linna juurde.
Saabusime Georgetowni, mis osutus laitmatult puhtaks, perfektselt organiseerituks ning koosnes peaaegu täielikult juveelipoodidest, kellapoodidest ja veel kord juveelipoodidest. Kui oled kunagi unistanud sellest, et osta teemante, Rolex ja siis veel paar teemantit 200 meetri raadiuses – siis see on sinu koht.
Jalutasime veidi mööda rannapromenaadi ja tegime siis väga olulise otsuse: lõunasöök. Ja mitte suvaline lõunasöök. Leidsime merevaatega restorani, mille menüü näis põhinevat ühel filosoofial: homaar igasse toitu.

Nii, et loomulikult tellisime friteeritud kuningkrabi (või meretigu?), homaari pulga otsas ja grillitud homaarisabasid 🦞
Absoluutselt imeline. Rohkem kommentaare polegi vaja. Vaata pilte.

Pärast veel üht lühikest jalutuskäiku (mööda – arvasid õigesti – järjekordsetest juveelipoodidest) suundusime tagasi laevale.

Õhtusöök oli sel õhtul laeva pardal asuvas liharestoranis, mis oli samuti superlux.

No Problem. Oota ootamatut

Lõpuks Jamaica! See oli juba pikka aega meie  soovilistis vaikselt oma järge oodanud – kuskil “troopilise paradiisi” ja “taustal mängiva Bob Marley soundtrack’i” vahepeal helendamas. Teadsime, et Ocho Rios küla ise on pigem väike, seega olid kõik meie ootused Dunn’s River Fallsi peal. Veidi guugeldades avastasime, et läheduses asub ka Mystic Mountain ning mäkke saab sõita tõstukiga. Läbi vihmametsa. Kariibi mere vaadetega.
Loomulikult otsustasime teha mõlemat. Sest reisiva hundi rind on rasvane.

Pärast sadamasse jõudmist kõndisime otse läbi taksojuhtide müüri, kes kõik pakkusid meile “parimat hinda”. Kuna Mystic Mountain oli vaid paari kilomeetri kaugusel, otsustasime jalgsi minna – peamiselt seetõttu, et meil polnud mingit soovi taksojuhtidega läbirääkimisse asuda.

Kolmkümmend minutit hiljem jõudsime mäe parklasse – koos korraliku troopilise paduvihmaga. Täiuslik ajastus. Ostsime piletid (turistilõks nr 1), ootasime, kuni vihm veidi järele annab, ning istusime lõpuks tõstukisse.

Üles sõitsime läbi kauni vihmametsa… samal ajal kui kõik lubatud hingematvad vaated Kariibi merele jäid kindlalt meie selja taha. Pole hullu, mõtlesime. Alla sõites naudime siis neid.

Üleval vaatasime nii palju vaateid, kui parasjagu võimalik, ning ka pisikest vannisuurust basseini, mida täiesti häbitult “infinity basseinina” reklaamiti ja suuremeelselt piletihinna sisse arvati. Pildid tehtud, vaated üle vaadatud, vannis käimata, sõitsime alla tagasi.

Ja siis selgus, et allasõidu tross on madalamal kui ülessõidu oma ning vaated? Endiselt ainult vihmamets.
Selle maagilise elamuse hind? 70 dollarit inimese kohta.

Järgmine missioon: Dunn’s River Falls. Dunni jõe joad.
Siin saime olulise õppetunni – ilmselt seetõttu, et me ei kasutanud taksot Mystic Mountaini sõiduks, ei tulnud meile kaasa ka juhti, kes oleks meiega terve päeva veetnud ning ühest kohast teise sõidutanud, sh mäe juurest jugade juurde viinud. Milline üllatus.

Lõpuks nõustus siiski üks juht meid jugade juurde ja hiljem ka linna viima. Ta sõidutas meid paar kilomeetrit jugade parklasse ja teatas, et tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selgitasime, et me ei plaani juga mööda üles ronida (seda saab peamise turismiatraktsiooniga teha mööda märgi libedaid kive nagu eriti motiveeritud mägikits), vaid tahame lihtsalt randa jalutada ja juga vaadata.
“Ei-ei,” ütles ta enesekindlalt. “Teil läheb tund aega ikka. Ma tulen kell üks tagasi.”
Hea lojaalne lugeja – juba kell 12:30, ehk pool tundi pärast mahapanekut, oli meil juga ära nähtud (mis oli tõepoolest väga kaunis, kuid maksis meile 25 dollarit kummalegi pelgalt vaatamise eest ning pälvis seetõttu tiitli Turistilõks nr 2) ja seisime taas parklas nagu segaduses lapsed, kes said kodutöö liiga vara valmis.

Leidsime uue takso ja sõitsime linna.
Linn ise oli… nimetagem seda keskmise suurusega pettumuseks. Ei mingeid värvilisi maju ega postkaardivaibi – ainult katkised teed, räämas hooned ja tasuline rand. Jah. 10 dollarit, kui tahad varbad merre panna ja liival lesida.

Sõime veidi väga kuiva kana (võimalik, et praetud eelmise valitsuse ajal) ja naasesime oma laeva, et emotsionaalselt taastuda.

Õnneks lõppes päev siiski hästi: õhtusöök Pink Agaves – Mehhiko köök, superlux, ülimaitsev ja täpselt see, mida vajasime.