Glow with the Tide. Gaili, kas sa nägid, kes see on?

Ärkasin täieliku segaduse peale.

Öösel, täpsemalt kell 1:30, oli meie Uberi juht saatnud mulle umbes kümme järjest murelikumat sõnumit, teatades, et ta on kohal ega leia meid üles. Mis oli igati loogiline, sest meie tegelik plaan oli sadamasse sõita alles kell 13:30. Ilmselgelt elasid nii äpp kui ka juht täiesti teises ajajoonelises reaalsuses. Tühistasin selle versiooni tegelikkusest, tegin uue broneeringu ja läksin uuesti magama.

Hommik oli õnneks märksa rahulikum. Käisin rannas jooksmas, sest ilusat jooksuranda ei saa raisku lasta, ning hiljem jalutasime mööda Oceanview Drive’i. Scott nautis hot dog’i, mina oma piparmündi-mokat ning vaatasime, kuidas Miami tasapisi ärkab. Üleöö oli sinna tekkinud luksusautode näitus. Samas kohas asub ka kohvik, mille ees on kunagi filmitud stseene sarjast Miami Vice, lisades meie kofeiinidoosile paraja koguse filmilikku nostalgiat.

Ühel hetkel hakkas internet hoiatavaid signaale viskama: tavapäraselt 20-minutiline sõit sadamasse võib täna võtta kuni 45 minutit. Üksteist kruiisilaeva teevad linnaga selliseid asju. Võtsime vihjet kuulda, tellisime Uberi plaanitust varem ning asusime teele, mis osutus 55-minutiliseks sõiduks vaid 20 kilomeetri läbimiseks.

Lõpuks jõudsime kohale. Pärast väikest järjekorras seismist ja administratiivset ekslemist jõudsime kajutisse – ainult selleks, et avastada, et meie „merevaade“ oli lahkelt tagatud otse rõdu ette pargitud päästepaadi poolt. Ookean oli tehniliselt olemas, lihtsalt… läbi päästevarustuse filtreeritud. Külastasime viisakalt infolauda ja uurisime, kas toa vahetamine oleks võimalik. Imekombel oligi. Saime kajuti kaks korrust kõrgemale ning kolisime laeva kõige tagumisest otsast keskele. Päris merevaade oli taastatud.

Sealt edasi läks kõik parimal võimalikul viisil aina paremaks. Sõime, avastasime laeva ning olime eluga üsna rahul, kui kajutisse tagasi minnes põrkasime täiesti juhuslikult kokku Sir Richard Bransoniga. Selgus, et ta peatus meist kaks kajutit eemal ning tema ukse taga olid juba kaheksa noort naist selfideks valmis. Kõndisime Sir Bransonist mööda, kuni Scott otsustas üle terve laeva hõigata:

„Gaili, KAS SA NÄGID, KES SEE OLI?“

Kell 21:15 olime magama vajunud.

Glow with the Tide. Shopping Queen

Ärkasime hommikul kell viis nagu inimesed, kellel on plaan. Päikesetõusuks olime juba duši all käinud, saavutanud kahtlaselt kõrge produktiivsuse taseme ning sisuliselt ootasime, et tsivilisatsioon koos meiega ärkaks. Kui lähedal asuv kohvik kell 8 hommikul lõpuks uksed avas, olime kohe kohal.

Pärast hommikusööki võtsime suuna otse outlet-keskusesse, kus kaotasime täielikult ajataju. Rohkem kui kolm tundi kadus stangede ja peeglite vahele.

Kuskil poodide vahel liitus vestlusega ka globaalne poliitika. Uudised USA sõjalisest operatsioonist Venezuelas võisid potentsiaalselt mõjutada meie reisiplaane. Venezuela ümbruses olevad riigid hakkasid sulguma, kruiiside marsruudid võisid muutuda ning äkitselt tundus meie hoolikalt ette planeeritud reis märksa vähem… planeeritud. Samas, kuni see ei tähendanud lisapäevi merel, oleme paindlikud. Aruba asemel Turks & Caicos? Ausalt, palju hullemaid probleeme on olemas.

Tagasi Miami Beachil andsime rendiauto ära, vahetasime riided ja jalutasime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Ja wow. See oli maksimaalselt ilus – selline loojang, mis paneb kogu linnasilueti helendama.

Edasi oli plaan lihtne: minna kaubamajja, kus muu hulgas ka TJ Maxx. Hoone leidmine? Lihtne. Sissepääsu leidmine? Täielik põgenemistoa kogemus.

Lõpuks saime aru, et õige tee hõlmas tänavalt liftiga sisenemist, sõitu teisele korrusele parkimismajja, sealt läbi parkimismaja kõndimist ning seejärel teise liftiga viiendale korrusele minekut. Täiesti loogiline. Sees olles tuli edu kiiresti: mina skoorisin helesinise sametdressi ja Scott lahkus poest koti karamellidega.

Järgmine peatus: järjekordne Kuuba restoran. Tee peal tegime pausi, et täiskuud pildistada. Õhtusöök oli seekord absoluutselt maitsev ning ettekandja – kuigi suurepärane – märgatavalt tagasihoidlikum kui meie eelmine, jootrahast motiveeritud parim sõber.

Jootrahast rääkides: Miami ei tee nalja. Arvele lisatakse automaatselt 20% jootraha, millele seejärel kutsutakse sind – viisakalt, aga kindlalt – veel juurde lisama, soovituslike summadega alates 15%. Lisaks on Florida maksud oluliselt kõrgemad kui mujal ning menüü hindadele lisandub üle 10% makse. Seega on menüüs nähtav number pigem kontseptsioon kui lõplik hind. Soovitus. Alguspunkt.

Jalutasime Oceanview tänavat mööda hotelli tagasi, kõhud täis ja jalad väsinud. Kuna olin lugenud, et järgmisel päeval on sadamas koguni üksteist kruiisilaeva, otsustasime ajastusega mitte riskida. Tellisime Uberi kella 13:30ks, et umbes 14:30ks sadamas olla.

Glow with the Tide. Päikeseloojangumaandumine

Kui jätta välja paar röökivat last, olid nii Kopenhaageni kui Miami lennud üllatavalt sündmustevaesed. Null turbulentsi. Kuni hetkeni, mil Miami ise otsustas lõpuks show käima tõmmata.

Maandusime täpselt päikeseloojangu ajal ja ausalt öeldes võis see olla kõige ilusam maandumine, mida ma kunagi kogenud olen. Taevas oli maalitud dramaatilistes punastes, pehmetes roosades ja hõõguvates oranžides toonides, justkui Miami oleks meid isiklikult tervitanud ja öelnud: „Nii, nüüd võib reis alata."

Immigratsioon? Pool minutit. Rendiauto? Käes. Kolmkümmend minutit hiljem seisime oma majutuse ees, täiesti valmis tuppa minema ja puhkama. Juhised näpus, astusin ukse juurde, sisestasin koodi… ja mitte midagi ei juhtunud. Proovisin uuesti. Endiselt mitte midagi.

Edasi järgnes muljetavaldavalt pikk kirjavahetus omanikuga. Tema väitis, et kood on õige. Mina väitsin, et uks on endiselt täiesti kinni. Lõpuks võitis reaalsus. Andsime alla, tunnistasime kaotust ja broneerisime teise hotelli.

Uus hotell asus South Beachil – seal, kus asjad kipuvad töötama nii nagu peaks. Check-in oli kiire ning maast laeni akendega tuba tervitas meid täiesti imelise vaatega nii merele kui linnale. Tuled särasid, lained loksusid ja stress hakkas vaikselt lahkuma.

Peagi võttis nälg võimust ning liikusime lähedalasuvasse Kuuba restorani. Seal otsustas ettekandja üsna kiiresti, et oleme tema uued parimad sõbrad. Loomulikult jootraha nimel, aga siiski väga veenvalt. Tema kirgliku juhendamise saatel tellisime tema sõnul menüü parimad road ja loputasime need alla tema kodulinna õllega. Ta rääkis sellest nii veenva (ja kergelt võltsi) uhkusega, et oleksime selle ilmselt tellinud ka siis, kui see oleks maitsenud nagu kassipiss. Õnneks ei maitsenud.

Kuigi toit oli pigem keskpärane, siis täis kõhtudega jõudsime hotelli tagasi ja vajusime voodisse.