.jpg)
Pärast hommikust veerandtunnist maadlemist Uberi ja Boltiga õnnestus meil lõpuks takso saada. Sealt edasi läks kõik kahtlaselt sujuvalt – nii sujuvalt, et tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime sattunud paralleeluniversumisse.
Hoolimata tipptunnist olid tänavad peaaegu tühjad. Samas - oli ju reede – kes see ikka reedel tööle läheb? Turvakontrollis oli peale meie ainult üks inimene ning mõlemad lennud, Tallinn–Riia ja Riia–Sofia, väljusid isegi enne planeeritud aega. Kell kaks olime juba Bulgaarias. Meie ette tellitud takso saabus kümne minutiga ning juht tegi hotellini sõites meile väikese linnatuurigi. Kõik näis sujuvat suurepäraselt.
Siis aga läks asi veidi viltu. Meile määratud tuba asus kuskil katlaruumi taga, vaatega… seinale ja konidega kaetud katusele. Laual oodanud tervitusvahuvein ja jõuludest järelejäänud makroonid ei suutnud olukorda kuigi palju parandada.
Palusime uut tuba ning umbes tund hiljem leiti meile uus – seekord vannitoaga, kus levis tugev, kuid püsiv kanalisatsioonilõhn. Scott, tavapärane probleemilahendaja, leidis kiire lahenduse: märg käterätt äravoolu peale. Üllatavalt tõhus! Kriis oli (suhteliselt) kontrolli all.
Nälg viis meid kohe kõrvalmajja, kohta nimega Cheesus, kus sõime grilljuustuvõikusid – ülihead. Seejärel jalutasime linnas ringi, vaatasime Sofia kuulsat katedraali ja asusime otsima traditsioonilist Bulgaaria toitu. Paraku armastavad ka kohalikud väljas söömist sama palju kui meie – peaaegu igas restoranis oli ukse taga järjekord.
Lõpuks maandusime ühes Itaalia bistroos, millel oli üsna loominguline arusaam „Itaalia ja Euroopa köögist“. Tundus, et sinna alla kuuluvad ka Jaapani, Hiina ja Tai road.
Kella poole kümneks panime päeva lukku ja vajusime voodisse.
