Moosiküpsised pähklitega: 27 tk
Vanaema Boydi kakaoküpsised: 39 tk
Haselnusskugeln: 41 tk
Kogu valik :)
Piparmündi brownied: 39 tk
Vegan Butterfinger: 22 tk
Apelsini-kardemoniküpsised: 31 tk
Cocadas - kookosekaramelliküpsised: 32 tk
Kolachi - Poola toorjuustu-moosiküpsised: 25 tk
Brune Pinner - Norra karamelliküpsised: 41 tk
Selle aasta lemmik 1 - piparmündi-brownie: 30 tk
Vegan Butterfinger: 19 tk
Maisihelbepärjad: 8 tk
Piparkoogid: 17 tk
Cocadas - kookoseküpsised: 21 tk
Piparmündimaitselised kepid: 24 tk
Kaneelibrownied: 26 tk
Kolachi - Poola moosiküpsised: 33 tk
Ja lemmik nr 2 - kardemoni-apelsiniküpsised: 30 tk
Novembri keskpaigaks oli selge, et sellesse pimedasse ja halli sügisesse on meile vaheldust vaja. Just sellist vaheldust, mis sisaldaks ei midagi muud kui päikest, basseine, head sööki ja raamatuid.
Say no more. Broneerisin piletid Küprosele ja juba teada 5 tärni Annabelle’is.
Kolmapäeva õhtul check-ini tegema hakates lugesin, et alates esmaspäevast on kõikidele kohustuslik koroonatest peale kohalejõudmist. Oh, tore! Sest mida muud ikka puhkuselt oodata kui kaks nädalat kuskil karantiinihotellis passimist. Tegin siis hommikul veel igaks juhuks kiirtesti.
Tahaks öelda, et lend oli elamustevaene, aga nagu ikka odavate otselendudega, selliseid asju väita ei saa. Suurema osa lennust tormasid kaks last (mitte ühest perest), nii ca viiene poiss ja kuuene tüdruk mööda vahekäiku edasi-tagasi, turnisid käetugedel, ajasid osava küünarnukihaagiga kõik üles, kellel oli õnnestunud magama jääda ja suurema osa ajast toppis poiss (Kristo, kui kedagi huvitab) sõrmi ninna, lakkus neid ennastunustavalt ning patsutas seejärel üle kõik käetoed.
Lennukist väljudes saime bussiga testi eest maksmise sappa, kus juba eelnevalt tuttav Kristo oma emale õpetas, kuidas järjekorrast väga osavalt mööda nihverdada. Testi eest makstud, siis testi tegemise järjekorda, seejärel bussi ning bussist immigratsioonisappa. Ja juba tunnike peale maandumist olime taksos ning kulgesime hotelli suunas.
Sõime palju - hotelli buffee nii hommikul kui õhtul oli täiesti suurepärane, käisime jalutamas ja jooksmas, mina korra ka basseinis, vaatasime oma rõdult päikese loojumist merre ning see õhtu kui otsustasime tavapärase buffee asemel vahemere restorani minna, saime kana, mis oli selleks hetkeks seitse surma surnud.
Esimesel õhtul läksime ka Starbucksi. Pärast joogitellimuse esitamist selgus, et me ei olegi Starbucksis vaid hoopis selle kõrval asuvas Coffee Islandis. Starbucksis selgus, et 9. detsembriks on neil jõulukollektsiooni šokolaadijook otsas ning kuna saarel on šokolaadiga kehvad lood, siis see aasta seda juurde ei tule ka. Vähemalt sain omale kruusi.
