Aasta tagasi käisime jaanipäeval Haapsalus, kus meil oli hotell otse mere ääres ning saime oma rõdult vaadata, kuidas vahepeal taevas korra punaseks läks ning seejärel oli jälle väljas valge. Tahtsime seekord taas samasse hotelli minna, aga selgus, et hotell oli vahepeal pillid kotti pannud. Vaatasime siis järgmiseks Narva kanti, aga sealsetes spades tähendas merevaade rõdupiirdel kiikumist, et üle puulatvade natuke sinist näha. Seega päästis jaanipäeva taas vana hea Pärnu ja Rannahotell.
Jalutasime rannas ja vaatasime päikeseloojanguid. Istusime rõdul ja jõime veini. Ning külastasime mitmeid uusi söögikohti. Neist esimeses lennutas ettekandja Scotti šnitsli äärmiselt graatsiliselt meie laua kõrvale maha. Karma on šnitsel, ma ütlen - vahetult enne seda serveeriti meile just viieka eest paar viilu praeleiba mõne küüslauguküünega.
Käisime ka rabas matkamas, kus ma natuke tujutult tooreid murakaid vaatasin ja omale ette kujutasin kui head need küpsena oleks. Ostsime veel Häädemeestelt karbi kohalikku maasikat ja sõitsime tagasi hotelli.
